​
Mini -uuring
Meie eludes on erineva sügavusega kriise, mis nõuavad inimestelt selgust, läbinägelikkust ja meelerahu, et toime tulla kaasaskäivate raskete väljakutsetega. Mindfulness, mis on käesolevast hetkest täielikult teadvel olemine, on efektiivne strateegia tulemaks toime ebaõnnest tingitud stressoritega ja traumaga kriisi situatsioonides. (Bearance, 2014). Mindfulness pakub viisi ja distsipliini, mis aitavad ehitada võimekust vastu pidada.
Täna oleme olukorras, kus on üle kogu maailma välja kuulutatud eriolukord, mille tõttu on inimeste vabadus ja võimalused piiratud. Ilmselgelt tekitab olukord, kus kõik tavapärane elurütm on muutunud, inimestes suuremal või vähemal määral stressi. Paljud inimesed on koroonakriisi tõttu kaotanud töö, lapsed on suunatud distants-õppele ning ka inimeste liikumisvabadus on piiratud.
​
Koolitusmaastikul oleme olukorras, kus planeeritud koolitused on tavapärasel moel peatatud (st kontaktõppena), konverentsid on ära jäetud ning suures plaanis on kõik avalikud sündmused ja kokkusaamised keelatud.
Koroonaviiruse (COVID-19) puhang tekitab üle kogu maailma inimestes palju ärevust, hirmutunnet ja stressi ning kutsub meis esile erinevaid emotsioone. Stressirohketes situatsioonides, mida käesolev olukord kahtlemata on, reageerivad inimesed väga erinevalt (Virtuaalkliinik 2020)
​
Uuringute järgi toob teadvelolek kaasa tervislikke muutusi harjumustes, vähendab läbipõlemise riski, depressiivsust, stressi ja ärevust, suurendab heaolu ja õnne taset, parandab und ja aitab ennetada paljude haiguste väljakujunemist (Teadveloleku kursus, 2019).
Oma uurimusega soovin panustada täiskasvanute koolitajate kogukonda uurides koolitajate kriisides toimetulemiseks ühe võimalusena mindfulness - tehnikate praktiseerimist.
Mindfulnessi loetakse mõnikord positiivse psühholoogia sekkumiseks. Positiivne psühholoogia on teadus, mis käsitleb inimese elu positiivseid aspekte, nagu õnn, heaolu ja isiklik edenemine.Sellest tulenevalt valitakse positiivses psühholoogias tihti uurida just neid inimesi ja organisatsioone, kes on mingis vallas positiivseteks näideteks (Seligman, Csikszentmihalyi, 2000). Minu uurimus on positiivse psühholoogia lähenemisega ning sellest lähtuvalt uurisin täiskasvanute koolitajatelt, kes on ise praktiseerivad mindfulness koolitajad (ja praktikud), kuidas tulevad nad kriisis toime ja kas need praktikad, mida nad ise praktiseerivad, toimivad tänases kriisiolukorras stressi leevendavalt?
Mindfulness praktikate ühes suureks osas on ka enesehool ja enesekaastunne. Enesekaastunne on otseselt seotud psühholoogiliste tugevustega nagu õnn, optimist ja eluga rahulolu (Hollis-Walker & Colosimo, 2011; Neff, Rude, & Kirkpatrick, 2007), ja neil on seosed ka suurenenud motivatsiooni, tervisekäitumise ja positiivse toimetulekuga (Germer & Neff, 2019). Kui enesekaastunne hõlmab enese ja oma vajaduste tunnustamise rasketel hetkedel, ei tehta seda siiski enesekesksel või individualistlikul moel.
​
Kriisi ja trauma mõisted
Sõna kriis tuleneb kreeka keelest ning tähendab muutust, ohtu, pööret, otsustust, lahutust, eraldamist, lahutamist, võimalust (kr.k krisis). Hiina keeles koosneb sõna 'kriis' (Weiji) kahest osast: oht ja võimalus. Kriisid on muut(u)mist nõudvad, liikumapanevad jõud. Kriiside läbi on võimalik kasvada ja areneda. Muutused võivad olla välised, (praktilised, käitumuslikud) või sisemised (väärtushinnangud). Kriisid on lahutamatu osa inimelust. Tervet elu võib vaadeldagi psüühiliste kriiside jadana. Samas ei soovi keegi meist kriisi sattuda, kuna see toob kaasa kannatusi ja muret. Mõnikord võivad need kannatused olla niivõrd rasked, et ainsaks lahenduseks võib tunduda olevat suitsiid või põgenemine haigusesse. Kriis on nagu hargnev rada, kus on võimalik valida tervise ja haiguse vahel (Orav 1998).
​
Laias laastus võib kriisid jagada kaheks: arengukriisid ja traumaatilised kriisid. Arengukriisid on normaalsed elu osad ning nendeks on võimalik teha ettevalmistusi. Traumaatilistest kriisidest ei oma kõik inimesed kogemusi, need ei kuulu tingimatult inimese loomulikku elukaarde. Põhimõtteliselt pole võimalik traumaatiliseks kriisiks ette valmistada. Traumaatiline kriis on põhjustatud äkilisest, ootamatust ja ebatavaliselt tugevast sündmusest, mis võiks põhjustada märgatavaid kannatusi ükskõik kellele. Trauma on igasugune kogemus, mis kujutab ohtu inimese tervisele ja heaolule. Trauma viitab inimese ellujäämise põhireeglite rikkumisele: Neid reegleid rikuvad sageli mitmed sündmused, mis viitavad sellele, et maailm on kontrollitamatu ja ennustamatu (nt. raske haigus, puue, füüsiline või seksuaalne vägivald, sotsiaalne alandamine, töö/teenistuse kaotus, lahutus ja lahusolek, raske kaotus, tegelik või võimalik õnnetusjuhtum jt.) (Brewin, Dalgleish, & Joseph, 1996, viidanud Tall, K 2012).
​
On märkimisväärne, et erinevas suuruses kriisid juhtuvad iga päev. Oma uurimuse jaoks defineerin kriisi kui olukorda või katastroofilist sündmust, mis on emotsionaalselt stressirohke või traumaatiline ja sellel on väga suur tõenäosus ebameeldivaks tulemuseks. Kriisihetkedel on oluline leida efektiivsed lahendused, raskeid otsuseid tuleb vastu võtta ja sobivad meetmed tuleb kasutusele võtta. Kriisid nõuavad selget ja ratsionaalset mõtlemist, et katastroofist üle saada. Kriisid nõuavad ka kindlat fookust ja rahulikku tasakaalu, et hakkama saada väljakutsetega. Sellegipoolest, keerulistel aegadel suureneb stress, kasvab ärevus ja lootusetus süveneb. Mis tihtipeale peamine on kontrolli kadumise tunne ja ka süvenev hirm. Usun, et mindfulness on efektiivne strateegia, et toime tulla kriisist tingitud stressoritega. Mindfulness on selge, läbinägelik (taiplik) „tähelepanu käesolevasse hetke“, mis on kasulik saavutamaks fokuseeritud selgust, et tulla toime vastuseisuga ning sellele vastata (Guanaratana, 2011). Mindfulnessi praktiseerimine vähendab stressi ja selle kaasabil vähendada ka kannatust (Kabat-Zinn, 1990). Efektiivselt kriisidega toimetulekuks ning nendest üle saamiseks, peab isikutel olema nö elastset vastupidavust (ingl k resilinece), mis on kombinatsioon südikusest, kangusest ja elurõõmust. Need kõik on on vajalikud, et tulla läbi rasketest momentidest, taastuda ebaõnnest ja kohaneda välise stressiga (George, 2009). Mindfulness pakub oskusi ja distsipliini, mis aitavad stressi vähendamisel ja loob rahuliku meele, et ebaõnnega vastamisi seista ja sellest edasi liikuda, tugevdades elastet vastupidamise võimekust (ingl k capacity for resilience). (Bearance, 2014)
​
Inimesed reageerivad sündmustele erinevalt. Traumaatilist kriisi võivad põhjustada näiteks suured sotsiaalsed ümberkorraldused, töökoha kadumine või kaotus, sunnitud elukohavahetus, kodukoha sotsiaalse struktuuri oluline muutumine, sotsiaalsete tagatiste kaotamine. Kriisireaktsiooni tugevus sõltub aga lisaks juhtunu tugevusele muudestki teguritest (Ugur 1999, viidanud Tall 2012). Üks ja sama sündmus võib erinevate inimeste juures esile kutsuda väga erineva iseloomu ja tugevusega reaktsioone. See on seotud inimeste erineva vanuse ja elukogemusega, aga ka mitmete teiste asjaoludega. Iga kriisiprotsess jätab oma jäljed emotsionaalsesse mällu. Kui inimene on kogenud, et ta jääb suurtes elumuutustes üksi, et teda ei mõisteta või et temast hoitakse eemale, mõjutab see negatiivselt ka iga järgmist kriisi. Samuti võib inimese elus olla varem alanud kriise, mille kulg on valusalt pidurdunud. Sellisel juhul võib ka väike õnnetus esile kutsuda ootamatult tugeva reaktsiooni. Võime öelda, et inimene elab läbi mitut kriisi korraga.
Kriisireaktsioon on seda pehmem, mida turvalisem on inimese elu õnnetuse hetkel. Kui tema ümber on pere, sõbrad ja lähedased, kui tal ei ole hetkel majanduslikke muresid, kui tal on kindel kodu, emotsionaalselt rahuldavad lähisuhted ja tulevikuperspektiivid ei tekita ebakindlust, on tal olemas suur osa toest, mida traumaatilise kriisiga toimetulekuks vajatakse. Vastupidi, mida üksildasem on inimene, seda rohkem valu võib kriis põhjustada.Paljud meist elavad lootusega ise toime tulla. Kui varasem abi otsimine ei ole tulemust andnud, võidakse sellest lausa loobuda. Psühhosotsiaalset tuge on linnas tunduvalt lihtsam leida kui maal, samas on aga suhted naabrite vahel külas tugevamad. Kui inimene on harjunud oma tunnetest, sh murest ja valust rääkima, on tal ka kriisiprotsessi käigus kergem abi otsida (Tall, 2012).
​
Mindfulnessist ja enesekaastundest
Mindfulness hõlmab teadlik olemist iseenda käesoleva hetke kannatuse kogemusest selguse ja tasakaaluga, selle eest ära jooksmata, jutustamata iseenda või oma kogemuste kohta dramaatilist lugu – see on protsess mida nimetatase „üle-identifitseerimiseks“. Mitmeid elemendid enese kaastundest on kontseptuaalselt erilised ning asetuvad erinevatel viisidel olukordadesse, kus inimesed vastavad emotsionaalselt valule ja läbikukkumisele (heatahtlikkusega või hinnanguliselt), kognitiivselt mõistavad oma kitsikust (kui kogemusena inimeseks olemisest või kui isolatsiooni) ja pööravad tähelepanu kannatamisele (teadlikult või üle-identifitseerival moel). Enesekaastunnet saab suunata enda poole kui kannatus ei tule iseenda süü tõttu – kui välised elu tegurid on lihtsalt valusad või raskesti kannatatavad. (Germer & Neff, 2019).
Kriiside ja arenguväljakutsete tundmine võimaldab ka kasvu ja arengu toetamist. Teame, missuguseid ärritajaid, teadmisi, toetust ja turvalisust mingis arenguetapis vajatakse ning mõistame, mida võime mingilt inimeselt oodata.
Käitumine kriitilises olukorras
Kadri Uguri (1999, viidanud Tall, 2012) poolt koostatud Väike kriisimeelespea kirjeldab psüühilist kriisi kui protsessi, mille käigus inimene kohaneb muutunud olukorraga. Esimene reageering on tavaliselt šokk, mille eesmärk on pehmendada juhtunu jõudmist teadvusesse. Šokk kestab mõnest sekundist mõne päevani. Kui šokk möödub, algab läbitöötamisperiood, mida nimetatakse ka reaktsiooniperioodiks. See võib kesta nädalaid ja kuid. Selle aja jooksul muutub inimese enesetunne ja suhtumine juhtunusse korduvalt ja kiiresti. Võib öelda, et läbitöötamisperioodil teeb inimene sõna otseses mõttes rasket vaimset ja emotsionaalset tööd, et juhtunut mõista ja õppida muutunud olukorras elama. Läbitöötamisperioodile järgneb toibumine ja ümberorienteerumine. Seegi faas võib nõuda palju aega, ent tasapisi hakkab inimese pilk juhtunud õnnetuselt pöörduma tänasesse päeva ja tulevikku. Kriisist toibumine võib olla osaline või täielik. Sageli juhtub, et kriisist toibutakse targema ja tugevamana kui sellesse langeti. Kriis on möödas, kui juhtunule suudetakse mõelda ja sellest rääkida rahulikult, ilma häirivalt tugevate tunneteta. Kriis on inimese psüühika loomulik reaktsioon. Igast kriisist võime väljuda targemana ja tugevamana, kui saame kriisi varajases faasis adekvaatset abi.
​
Otsesesse ohtu või kiiret reageerimist nõudvasse olukorda sattudes käituvad inimesed erinevalt. Mõned säilitavad rahu ja külma närvi, suudavad olukorda kainelt hinnata ning tulemusrikkalt ja õigesti tegutseda. Nad suudavad ka teisi inimesi aidata ja juhendada. Võib öelda, et nende jaoks saabub šokk alles pärast sündmuskohalt lahkumist. Neid on 10 – 30%. Paljud ei oska esialgu tegutseda, jäävad nõutuna seisma või, vastupidi tunnevad võitmatut vajadust midagi teha. Nad vajavad abi, et leida õiget tegutsemissuunda ja alluvad hästi autoriteetse inimese juhtimisele. Neid on 50 – 75%. Mõned langevad masendusse ja otsivad abi. Nad vajavad turvalise täiskasvanu lähedust. Neid on 10 – 25%. Mõned satuvad paanikasse. Paanikasse sattunud inimene võib tegutseda nii, et paneb täiendavasse ohtu nii enda kui ka teiste elu. Paanikas olevat inimest ei tohi mitte mingil juhul üksi jätta, ta vajab teise inimese pidevat tähelepanu ning võimalikult kiiret ohukoldest väljatoimetamist. Neid on 1 – 3%. (Tall, 2012)
​
Efektiivne viis, kuidas toime tulla raskete väljakutsetega on olla täielikult teadlik ja läbinägelik sellest, mis päriselt on juhtunud, enne kui valitakse edasine tegevus. Teadvel inimesed „mõistavad oma reaktsioone stressile ja kriisile“, kui ka „nende mõju teistele“ ja on rohkem suutelised fokusseeruma käesolevale probleemile (George, 2013, viidanud (Bearance, 2014). Kuna kriis on niivõrd etteaimamatu ja viib inimesi oma piirideni, on neil vaja leida julgus ja juurdepääs oma tarkusele, et raskusest läbi tulla ning edasi liikuda. George lisab, et „kriis pakub võimaluse luua transformeeriv muutus“ iseendas ja teistes (2009, viidanud Bearance, 2014).
​
Mindfulness pakub inimesele selguse vaadata reaalsusele otsa, tegeleda raskustega ja liikuda kaugemale vastasseisust. Mindfulness võimaldab meil olla enesest teadlikum ja paindlikum asjaoludele, mis meie elu mõjutavad. Vastavalt Bennisele (2009, viidanud Bearance, 2014), „inimesed, kel on tahe liikuda teadlikus suunas, on parem võimalus leida tee kriisi põhjustatud udust“. Mindfulness on praktika ja distsipliin, mis lubab isikutel navigeerida kriisis kogutud fookuse ja vastupidavusega.
​
Empiiriline uurimus
Viisin läbi kvalitatiivse uuringu, et teada saada, kuidas ja milliseid teadveloleku praktikaid kasutavad Eesti kogenud teadveloleku koolitajad ise oma heaolu ja vaimse võimekuse eest hoolitsemiseks koroona kriisis. Kvalitatiivse uurimisviisi lähtekoht on tegeliku elu kirjeldamine ning tegevust uuritakse võimalikult tervikuna (Hirsijärvi, Remes, & Sajavaara, 2005). Minu uuringus kirjeldavad intervjueeritavad oma elulisi kogemusi mindfulness-praktikate kasutamisel ja toimetulekut kriisiolukorras. Intervjueeritavad jagavad oma elulisi kogemusi ning annavad hinnangu praktikate mõjususele.
​
Kvalitatiivse uurimuse tüübiks on fenomenoloogiline uuring. Fenomenoloogilise uurimuse eesmärk on saada eelkõige subjektiivne ülevaade inimeste kogetud sündmustest ja tajudest (Waters, s.a.). Fenomenoloogiline uurimus uurib inimeste arusaamu, käsitlusi ja kogemusi ümbritsevast maailmast (Grentsmann, Koitla, Kuznetsov, Lillo, Mets, Paluvere, 2010). Fenomenoloogilise uuringu kui kvalitatiivse uurimismeetodi olemus seisneb uurija eesmärgis mõista ja seletada, kuidas üksikisikud või isikute grupid kogevad mingit kindlat fenomeni (nähtust, sündmust vms) oma isiklikust vaatenurgast, seega on fenomenoloogilise uuringu objektiks inimlik kogemus. Fenomenoloogilise uuringu kasutamisel on oluline teadvustada, et selles järgitakse kvalitatiivset paradigmat, mille puhul esmatähtis ei ole uuritavate arv, vaid oluline on leida selliseid infoandjaid, kellel on uuritava ilminguga seotud asjakohaseid kogemusi. (Laherand, 2008).
​
Uurimismeetodina kasutasin poolstruktureeritud intervjuud, mille aluseks on eelnevalt ettevalmistatud küsimused, kuid vestluse käigus võivad lisanduda mõned jooksvad küsimused või täpsustused. Valisin poolstruktureeritud intervjuu, kuna see võimaldab toetavate ja teoreetilisest alusest tulenevate küsimuste abil intervjueeritavatel rekonstrueerida oma subjektiivset teooriat uuritavast probleemist (Flick, 2009).
Valimisse kuulusid kaks Eestis tegutsevat mindfulnessi koolitajat ja praktikut, kellest ühel on pikaajaline kogemus nii praktikuna kui koolitajana, teisel aga väiksem kogemus, küll aga on mõlemal koolitajal üle 5-aasta pikkune kogemus nii praktikuna kui täiskasvanute koolitajana.
Poolstruktureeritud intervjuud viisin läbi e-kirja teel kahe Eesti teadveloleku koolitajaga aprillikuus 2020. aastal. Intervjueeritavad olid Eestis praktiseerivad teadveloleku täiskasvanute koolitajad, kes on lisaks ise aktiivsed teadveloleku praktiseerijad. Intervjuu käigus küsitud küsimused olid:
-
Kas sinu igapäeva mindfulness-praktikad on muutunud võrreldes koroona-eelse ajaga?
-
Milliseid praktikaid kasutad?
-
Kuidas tulid/tuled toime koroonakriisist tingitud stressiga?
-
Milliseid praktikaid kasutad stressi leevendamiseks?
-
Kuidas tulid koolitajana toime olukorras, kus kõik muutus?
-
Mis muutus sinu jaoks koolitajana?
Analüüs ja järeldused
​
Analüüsides vastuseid koorus esimesena välja, et mõlema vastaja elukorraldus muutus kriisi tõttu. Esimese vastaja puhul langesid ära harjumuspärased elu-ja tööviisid kriisi tõttu ning teise vastaja puhul tuli lisaks kriisile toime tulla ka koroonalaadse haigusega ning kriisist tingitud sissetuleku vähenemisega.
Vastaja 1: Kui kriis algas, siis nii mõnigi harjumuspärane asi justkui langes ära - tavapärane elu- ja tööviis, suhtlemine inimestega ja liikumisvabadus, mida väga armastan.
Vastaja 2: “Olen juba väga pikalt olnud koroonalaadses külmetushaiguses “...”Haigusest ja sissetuleku suurest vähenemisest hoolimata olen jäänud väga rahulikuks!
​
Mõlemad koolitajad tegid nii enne kriisi kui kriisi ajal igapäevaselt teadveloleku praktikaid, tänu millele õnnestus neil kriisiolukorras jääda rahulikuks ning toime tulla olukorrast tingitud muutustega. Mõlemad koolitajad on reageerinud muutustele positiivselt aktsepteerides uusi väljakutseid.
Vastaja 1: Aktsepteerisin uusi olusid. Nüüd on nii.
Vastaja 2: Kriis on olnud materjalide ja koolituste loomise mõttes äärmiselt viljakas aeg. Olen loonud palju uut ja väärtuslikku. ning valmistun e-koolitustega turule tulemiseks.
​
Isikliku praktika muutus ja toimetuleku tehnikad
Kriisis toimetuleku puhul on märgata, et mõlema vastaja puhul on pigem süvenenud teadmine praktikate kasutegurite mõjust ja olulisusest. Tuues tähelepanu käesolevasse hetke, on võimalus säilitada rahulikku meelt ning hoida oma emotsioone tasakaalus, suhtudes siira heasoovlikkusega olukordadesse. Ühel juhul oli vastaja sunnitud muutma oma praktikaid haiguse tõttu, aga sellegipoolest on vastusest välja toodud praktikate muutumine ning kohanemine uue olukorraga ning praktikate olulisus. Neid mitte ei jäeta ära, vaid kohandatakse vastavalt olukorrale. Ühel juhul on intensiivistunud hetkes olemise praktika ning teisel juhul on igapäevaste praktikate hulk täienenud.
​
Vastaja 1: Pinevates hetkedes lastega püüan vajutada pausinupule ja häälestuda tänu ning heasoovlikkuse lainele - see aitab hästi./…/ Mis jäi alles ja tugevnes veelgi, oli teadveloleku praktika. Taipasin läbi selle kogemuse, et see on miski, mis ei saa ära langeda. See on minu jaoks nii oluline! Minu praktika oluliselt ei muutunud, küll aga hakkasin praktiseerima intensiivsemalt, tõepoolest hetkest hetke.
Vastaja 2: Nii mõnelgi korral ei ole jätkunud füüslist jõudu varasemal viisil praktika tegemiseks. Seega olen kohanenud: iga nädal ja mõnikord mitu korda nädalas osalen läbi interneti grupi-praktikas, teen osasid praktikaid voodis pikali olles, teen varasemast lühemat ning kasutan rohkem juhendatud meditatsioone (audioharjutusi)./…/ Kasutan rohkem armastava-lahkuse meditatsiooni, teen endiselt ka hingamise harjutusi ja kindla tugipunktita avatud kohaloleku praktiseerimist (nn avatud monitooring). Teen jätkuvalt igal hommikul pärast ärkamist kehatunnetamist. Minu igapäevaseks praktikaks on saanud teadveloleku praktiseerimisega seotud mõtete ja ideede ülesse kirjutamine (kontemplatsioon ja päevikupidamine).
​
Teadveloleku praktikate mõjul on vähem stressi ning selgem fookus olukordades. Täiskasvanu koolitajatena näevad intervjuude vastajad kriisiolukorras pigem võimalusi, mitte takistusi. Uues olukorras on edukalt kohanetud ning viidud koolitused ning nõustamised veebiformaati.
Vastaja 1: Kõik kevadeks kavandatud koolitused ja esinemised jäid mul ära. Aktsepteerisin uusi olusid. Nüüd on nii. Samas õppisin selgeks online-koolituste formaadi ja kohanesin ümber. Nüüd koolitan ja nõustan veebipõhiselt. Selline avardumisvõimalus tekitas minus elevust.
Vastaja 2: Kriis on olnud materjalide ja koolituste loomise mõttes äärmiselt viljakas aeg. Olen loonud palju uut ja väärtuslikku ning valmistun e-koolitustega turule tulemiseks. /.../ Minu jaoks on stressi leevendamisel väga oluline aeglane hommik - võtan kõigepealt aega kehatunnetamiseks juba enne voodist tõusmist; seejärel mõtisklen ning kirjutan märkmeid ideedega teadveloleku praktiseerimise kohta; pärastlõunati puhkan ja kasutan selleks mõnikord salvestatud harjutusi või helirännakuid.
Läbiviidud uuringu ja viidatud varasemate uuringute põhjal võime öelda, et üheks tööriistaks, mida täiskasvanute koolitaja saab kasutada kriisi olukorras stressiga toimetulekul ja vaimse võimekuse hoidmisel, on tõesti mindfulness-praktikad. Varasemate uuringute järgi toob teadvelolek kaasa ka tervislikke muutusi harjumustes, vähendab läbipõlemise riski, stressi, ärevust ning suurendab heaolu ja õnne taset (Kokkuvõtted uuringutest, 2019).
Uuringus osalenute vastustest võime välja lugeda, et mindfulness praktikate toel on vastajatel selgem fookus kriisisituatsioonis ning nad oskavad hoida oma vaimset elastust keerukates olukordades.
Iseennast tunda ja mõista saame alles siis, kui meil on füüsilise, vaimse ja emotsionaalse tunnetuse vaheline tasakaal. Koolitaja jaoks pole see mitte ainult soovitus, vaid lausa kohustus (Koolitaja käsiraamat, lk 180, 2011).
Minu uurimustööst saavad kasu täiskasvanute koolitajad, kes tunnevad vajadust oma vaimse tervise ning heaolu eest hoolitsemise järele. Minu tööst saavad kasu ka need, kes kahtlesid, kas mindfulness võiks olla üheks tööriistaks nende igapäevases tööriistakastis, et toime tulla igapäeva elus väikeste ja suurte kriisidega.
Tuleb aga siiski tunnistada, et uuringu valim oli väike - 2 vastanut - ning ei saa väita, et selline käitumine ning kriisiolukorras toimetulek võiks kehtida kõikide mindfulness-praktikute, kes on ka täiskasvanute koolitajad, puhul.
​
Kokkuvõte
Uuringus selgus, et täiskasvanute koolitajad, kes on ise praktiseerivad mindfulness-koolitajad ning praktikud tulevad väga edukalt toime kriisist tingitud mõjutustega. Praktikad, mida nad ise kasutavad on aidanud neil toime tulla muudatustega elus ning nendest tulenenud stressiga.
Praktiseerivad mindfulness-koolitajad saavad olla eeskujuks teistele täiskasvanute koolitajatele, et tulla toime nii kriisiolukordadest tuleneva stressiga kui ka muude stressifaktoritega igapäeva elus. Täna oleme olukorras, kus kriis hakkab vaikselt taanduma, aga ennustatakse uut viiruselainet, mis võib taaskord igapäevase elukorralduse sassi lüüa. Täna, enam kui varem, on vajadus ja minu silmis ka täiskasvanute koolitajate kohustus hoolitseda oma vaimse tervise eest, sest täiskasvanute koolitajad töötavad igapäev inimestega, nende isiklike arengueesmärkidega ning puutuvad kokku ka oma koolitatavate kriisidega. Hästi toimetulek kriisisituatsioonides ning stressiolukordades annab võimaluse olla eeskujuks ka oma koolitatavatele.
Üheks edasiseks võimaluseks teema uurimisel on kindlasi süvitsi vaatamine praktikatesse ning tööriistakasti loomine lähtudes täiskasvanu koolitajate spetsiifilistest vajadustest ning võimalustest.
ALLIKAD:
Bearance, D. (2014). Mindfulness in Moments of Crisis. The Journal of Educational Thought (JET) / Revue De La Pensée Éducative, 47(1/2), 60-70. Retrieved May 11, 2020, from www.jstor.org/stable/24713052
Gunaratana, B (2011) Mindfulness in plain English, Boston, MA: Wisdom Publications
Flick, U. (2011). Introducing Research Methodology: A beginners guide to doing a research project. Sage Publications Ltd
Germer, C. & Neff, K.D. (2019). Mindful Self-Compassion (MSC). In I. Itvzan (Ed.) The handbook of mindfulness-based programs: Every established intervention, from medicine to Education (pp 357 – 367). London. Routledge
Grentsmann, G., Koitla, E., Kuznetsov, A., Lillo, E., Mets, M., Paluvere, P. (2010). Fenomenoloogiline uuring. Referaat.
Hirsjärvi, S., Remes, P., Sajavaara, P. (2005). Uuri ja kirjuta. Tallinn: Medicina.
Hollis-Walker, L., & Colosimo, K. (2011). Mindfulness, self-compassion, and happiness in non-meditators: A theoretical and empirical examination. Personality and Individual Differences, 50, 222-227.
Kabat-Zinn, J (1990). Full catastrophe living: Using the wisdom of your body and mind to face stress, pain and illness. New York, NY: Bantam Dell
Kokkuvõtted uuringutest, 2019. Loetud aadressil http://vaikuseminutid.ee/uuringud/
Koolitaja käsiraamat, lk 180, 2011, loetud aadressilt
Laherand, M.-L. (2008). Kvalitatiivne uurimisviis. Tallinn: OÜ Infotrükk
Tall, K (2012) E-kursuse "Kriisipsühholoogia (P2AV.TK.475)" materjalid, loetud aadressilt:
Teadveloleku kursus (2019). Loetud aadressil https://vaikuseminutid.ee/kursus/
Virtuaalkliinik.ee (2020), Vaimse tervise hoidmine koroonapuhangu ajal. Loetud aadressil: https://www.virtuaalkliinik.ee/uudised/2020/03/30/vaimse-tervise-hoidmine-koroonapuhangu-ajal
Waters, J. (s.a.) Phenomenological Research Guidelines.
​
Lisa 1
Rahustava hingamise harjutus
1. Rahustav hingamine Pingeseisundis muutub hingamine pinnapealseks ja kiireks. Lõõgastunud inimene seevastu hingab aeglaselt ja sügavalt: kopsudes kulgev õhk näib diafragmat ehk vahelihast masseerivat. Kõhu- ehk diafragmahingamine parandab organismi talitlust ning aitab kooskõlastada keha, meelte ja vaimu toimimist. Kõhuhingamise tähtis osa meelte rahustamisel ning ärevuse kõrvaldamisel on aastasadu teada joogidele. Hingamisharjutus 1. Aseta üks käsi alakõhule ning keskenda mõneks ajaks tähelepanu hingamisele. 2. Hinga aeglaselt nina kaudu sisse ning suuna õhk kujutluses nii sügavale allapoole, kui saad. Tunned kohe, kuidas kõht käe all veidi punni tõuseb ning vahelihas (rinna- ja kõhuõõnt eraldav lihas) "õõtsub". 3. Tee sisse- ja väljahingamise vahele väike paus ning hinga aeglaselt suu või nina kaudu välja. Väljahingamise ajal kujutle, kuidas kogu su kehal lõõgastub, käed ja jalad muutuvad lõdvaks nagu kaltsunukul. Naudi väljahingamise lõdvestavat toimet ning kujutle, et koos eemalduva õhuga lahkuvad su kehast nii pinged kui probleemid, ärevus, mure, viha, pahameel ja tüdimus. 4. Tee 10 sügavat aeglast hingetõmmet. Ära unusta pausi sissehingamise ja väljahingamise vahel. Suurenda seejärel järk-järgult väljahingamise pikkust nõnda, et loed mõttes kuni kümneni: aeglane sissehingamine… paus… aeglane väljahingamine (loe kaheni), aeglane sissehingamine… paus… aeglane väljahingamine (loe kolmeni) jne., kuni väljahingamine pikeneb nii palju, et jõuad selle kestel kümneni lugeda. Kui pea hakkab ringi käima, siis peatu pooleks minutiks ja jätka rahulikult. Vaid 5 minutit sellist diafragma-hingamist vabastab ärevusest, rahustab. Kui oled rahustava hingamise tehnikat umbes kaks nädalat iga päev viis minutit harjutanud, siis annab see sulle oskuse rahustava hingamise rütmile kiirest ümber lülituda, kui seda vajad (tunned end ärevalt, pinges, pahurana)